Minu esimene põhjalikum kokkupuude Alam-Pedja looduskaitsealaga jääb täpselt kümne aasta tagusesse aega. 9. aprillil 2002. a otsustasime minna sõber Remek Meelega vaatama üht looduse imet – tedremängu. Võitlusplats asus kaugel inimasustusest ja teedest, keset tohutut lageraba, kuhu jõudmiseks pidime läbima kilomeetreid rasket maastikku.

Jõudsime autoparklasse õhtul enne pimenemist. Võtsime varustuse – fototehnika, natuke toitu, matid ja magamiskotid – ning alustasime teekonda läbi vesise ja kohati veel lumise rabametsa. Liikumist raskendas sulama hakanud kelts, mis veel nädala jagu varem kandnuks meid üsna hõlpsasti, kuid nüüd meie raskuse all paiguti kokku vajus. Päris ebamugav on ju liikuda sedasi, et iga teine ast lõppeb läbi pehme jää vajumisega ja kummiku välja õngitsemisega. Ja need kilomeetrid… Rabale laskunud pimedus raskendas liikumist ja orienteerumist veelgi. Tollal veel polnud mugavaid LED-lampe ega GPS-navigaatoreid. Tuli minna sõbra orienteerumistaju järgi, mis meid teekonna algul üsna kindlalt kursil hoidis, kuid mis iga läbitud kilomeeti järel ebakindlamaks muutus, kuni lõpuks aiateibaid näitama hakkas. Olime eksinud! Ümberringi rabamännik, ainsaks valguseks tähed taevas. Ebameeldivust lisas tõik, et olin ära kaotanud oma mütsi ja püksid olid kattunud jääkoorikuga, mis astumisel üles paisatud veepritsmetest üha paksemaks muutus. Pärast mitut tundi ekslemist jõudsime lagedale. Kuskil seal pidi olema tedreonn, kus olime plaaninud ööbida ja varahommikust etendust nautida. Remek võttis kotist patareilambi, et tõotatud varjualust leida. Ent lambi peagu tühjad patareid ei jaksanud valgustada enam kui paar meetrit ning varsti kustus valgusvihk sootuks. Ega meil muud üle jäänud, kui otsida jääpangalt kuivem küljealune ja “öömajale” jääda. Leidsimegi suurema vaevata ühe sellise, külma õhkava, ent siiski kuiva koha, laotasime matid ja võtsime istet. Nüüd hakkas mütsi puudumine tunda andma. Natuke pakkus leevendust Remeki kaasa võetud leivanatuke ja rohelisest granaadikujulisest pudelist peale rüübatud Bulgaaria päritolu jubeda maitsega vägijook. Ausalt öeldes puges mul surmahirm naha vahele. Vähe riideid, needki poolenisti vettinud, minu puuduv peakate, nõukaaegsed magamiskotid, kuhu ka parima tahtmise juures polnud võimalik üleni sisse pugeda – see oli “varustus”, millega tuli 10kraadine öökülm lageda taeva all üle elada. Mulle meenub, kuidas õngitsesin taskust vana Nokia 5110, et kella vaadata. Selle ekraani valgus värvis hingeauru rohekaks, mis takistamatult miljonite tähtede poole kerkis. Kell oli kaks.

Üle elasime! Hommikul, kui koidutaevas härmavalgele rabaväljale esimese valgushelgi heitis, märkasime, et tedreonn oli kõigest poolesaja meetri kaugusel meie jäisest asemest. Seadsime ennast tedreonni, et retke eesmärk saaks täidetud. Paraku seda ei juhtunud. Tõenäoliselt liigse külma tõttu jäi mäng loiuks.

Tänavu märtsis, peaaegu kümme aastat hiljem, avastasime ennast üsna analoogsest olukorrast. Olime paadiga sõitnud kilomeetreid allavoolu, kui leidsime paraja hetke väike toidukord ette võtta. Pärast puhkust ja kotkaste-ronkade kevadlendude vaatlemist hakkas Remek paadimootorit käivitama, mis ka peale kümneminutilist jõupingutust õnnestus. Kuna Remeki usaldus jõuallika vastu oli vankuma löönud, viskas ta õhku mõtte, et ehk oleks õige tagasi pöörduda. Kuna kevadise looduse kutse oli tugev, otsustasime siiski veel natuke allavoolu sõita ja ohutuse mõttes mitte enam paadimootorit seisata. Aga vaat, on isegi säärane ütlemine ju, et “ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida”. Nojaa, mootor hakkaski tõrkuma ja peagi saabus jõe ja luha kohale vaikus. Enam seda mootorit käivitada ei õnnestunud. Asusin aerudele, kuid peagi sai selgeks, et see on tulutu ettevõtmine. Tugev vool ja jäälasud, mis teatud kohtades veepinda katsid, olid inimjõust üle. Õnneks meie loodusretk siiski traagiliseks ei kujunenud, sest Remekil tekkis hulljulge idee: ta liigub jalgsi autoni ja sõidab sellega mööda luhta katvat jääd kaldale tõmmatud paadini.  Mis siis ikka, mina jäin varustust valvama ja sõber kadus õhtuhämarusse. Nii ma ootasin ja silmitsesin, kuidas jäätükid allavoolu kimavad, helitaustaks vee vaikne vulin ja eemalt kostev kõrvukrätsu tuututamine, vahepeal ka üksikud tugevad raksatused, mis tekkisid, kui jää vooluvee jõule alla vandus. Suur rõõm oli kuulda eemalt lähenevat maastikuautot, mis sel korral õnneks jää peale jäi. Olime pääsenud!