Varahommik. Sood kattis nii paks udutekk, et raske oli hinnata, kas taevas on pilves või mitte. Pilvise ilmaga oleksin pigem koju jäänud ja rahulikku und põõnanud:) "Olgu, proovin õnne," mõtlesin ja sättisin sammud rabajärve äärde. Veepeegli kohal laius udu otsekui lavakardin, mis järve vastaskallast varjas. Tasapisi valgenes. Ohoo, isegi natuke värvi lõi taevasse, õigemini udusse. Pildimotiiv tundus siiski igavavõitu: oksad ja sinakas udu, rabamännid ja veel sinakam udu. Ei-ei, see polnud päris see, mida tahtnuks pildil näha. Ootamatult arvas õrn tuulehoog, et just nüüd on õige hetk pisut lavakangast kergitada ja näidata, mis selle taga peidus on. Etendus oli lühike. Jõudsin teha vaid mõned kaadrid, enne kui järveke taas ühtlasse udumassi kadus.