Minu aerofotod on nii sisult kui vormilt kunstilised maiuspalad, millele annavad omapärase ja sügava värvingu hoolega valitud ja pealepassitud valgused ja erilised loodushetked. Alljärgnevalt on näha, millises stiilis aerofotosid teen. Oma kogusse olen kinni püüdnud kordumatuid ja erilisi aerohetki Eestimaa erinevatest paikadest ja objektidest.
Põnevat uudistamist!
Pühajärve – maalilise kaldajoone ning viie saarega Otepää piirkonna suurima ja kodumaa kauneima järve kaldale rajasid 14. sajandil rüütlid Hermann ja Otto von Uexküllid Pühajärve mõisa. Teises maailmasõjas purustatud mõisahoone ehitati üles hooldekoduks. Järgnevatel aastakümnetel tehti hooldekodule juurdeehitisi ning 90ndatel renoveeriti hoone põhjalikult. Täna asub hiliskeskaegse mõisa asemel Pühajärve Spa & Puhkekeskus.
Tallinn – Eesti Vabariigi pealinn, tähtsaim majandus- ja kultuurikeskus. Tallinna südames asub unikaalne, peaegu terviklikult säilinud keskaegne vanalinn, mille tsentris kõrgub 13. sajandist pärit Põhja-Euroopa ainus säilinud gooti stiilis raekoda. Aasta lõpus muutub raekoja esine tõeliseks muinasjutumaaks – jõuluturuks, mille keskmes ilutseb tuledesäras Eesti tähtsaim jõulupuu. Kas teadsid et, esimestest jõulupidustustest Tallinna Raekoja platsil on andmed koguni 575 aasta tagusest ajast? Väidetavalt püstitati Euroopa esimene linna jõulupuu just Tallinnas!
Looklevad sininiidid rohelisel kangal: need on meie kodumaa jõed metsade keskel. Jõgesid, mis meil on lühikesed ja veevaesed, on paarisaja kanti, ehkki vooluveekogusid kokku on koguni paarituhande ringis. Üle saja kilomeetri pikkuseid hiiglasi on kümmekond, neist pikim on Võhandu. Metsi jagub umbes poolele meie riigi maismaast. See teeb Eestist ühe metsarikkaima riigi maailmas. Mitte alati pole metsa meil laialt käes olnud. Ligikaudu nelisada aastat tagasi hakati metsamaad põlluks muutma, kuna rahvastik kasvas ja taludele oli maad juurde vaja. Metsa kulus pea kõigeks, näiteks ehitusmaterjaliks, pigi valmistamiseks, tõrvaajamiseks jms. Puitu vajasid ka tööstused ja vabrikud. Nii et I maailmasõja eel oli Eestimaa peaaegu et lage – metsaga oli kaetud kõigest 19% maismaast. Peale teist ilmasõda hakkas metsasus Eestis uuesti laienema.
Tartu – suuruselt teine Eesti linn, tuntud ka kui ülikoolilinn. Esimest korda mainiti Tartut aastal 1030. Toona anti talle Kiievi-Vene suurvürsti Jaroslav Targa ristinime Georgi (Juri) järgi nimeks Jurjev. 13. sajand unustas Jurjevi ning kinkis asemele Tarbatu, millest pärineb ka kirjakeelne Tartu ja saksakeelne Dorpat. Vaatamata Tartu pikale ajaloole kohtab linna hoonestuses harva ehitisi, mis pärineksid kaugemast ajast kui 18. sajandi viimane veerand. Süüdlaseks tuleb pidada sõdu ja tulekahjusid. Laastavaim tulemöll põrmustas 1775. aastal vaat et kogu kesklinna. Pärast seda põlengut hakkas Tartu omandama oma tänapäevast ilmet ja siis ehitati ka praegune raekoda, mida võib pidada üheks vanemaks säilinud hooneks Tartus. Kesk- ja varauusajal tegutses raekojaesisel platsil turg, mistõttu kutsuti väljakut Suurturuks. Aastail 1941–1944 kandis Raekoja plats ajastu tahtel nime Adolf Hitler Platz, Nõukogude ajal aga Nõukogude väljak. Need kahe ajajärgu kõverpeegeldused on õnneks sirgeks koolutatud ning tänapäeval kajastub taas nimes just see, mida Raekoja plats väljendama on loodud – väljakut, kus asub raad ehk linnavalitsus.
Ida-Virumaal Kohtla-Järvel asub Eesti põlevkivikeemiatööstuse süda – Viru Keemia Grupi tehased, kus toodetakse peamiselt põlevkiviõli. VKG on suuruselt teine põlevkiviõli tootja maailmas. 2015. aastal töötlesid VKG tehased üle 3,5 miljoni tonni põlevkivi, millest saadi 506 000 tonni musta kulda. Muide, Eesti on tõeline põlevkiviriik, 80% kogu maailmas kasutatavast põlevikist on kaevandatud meie väiksel kodumaal.
Tallinna-Tartu maantee Aruvalla-Kose lõigule 2013.a rajatud Eesti esimene ökodukt ehk roheline sild kavandati eesmärgiga aidata eeskätt põtradel ohutult üle maantee minna. Esimese kuue kuu jooksul kasutati turvalist teeületust erinevate loomaliikide poolt koguni 225 korda! Auväärse esikoha saavutas – kodukass! Hõbemedali sai rebane, pronksi aga metskits! Ainuke, kes sillast üle pole tihanud veel minna on loom, kelle tarvis sild üldse ehitati – põder. Aga küll ta jõuab!
Öös on asju. Olgu selleks romantiline jalutuskäik puitpitsilise arhitektuuriga vanalinnas või kaunil rannapromenaadil, hiline eine mõnes õdusas kohvikus, suplus soojas merevees. Ühel ööl aastas ilmutab end piiskopilinnuses elav kummitus – Valge Daam. Teid tervitab Haapsalu!
Peipsi – suur kui meri, võtab vastu paarisaja jõe ja ojakese veed – suurim ja vahest tuntuimgi on Emajõgi –, kuid lähetab üksnes ühe – Narva jõe. Sellesama järve läänekaldal Tartumaal Alatskivi vallas asub ligi saja kahekümne elanikuga põline vene õigeusklike küla – Nina küla. Küla usuliseks keskuseks on Nina Jumalaema Kaitsmise kirik. Olnud on see seal juba aastast 1827. Kirikut kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Nina Jumalaema Kaitsmise kogudus.
1993.a soode, lamminiitude ja metsade kaitseks loodud Eesti suuruselt teisele rahvuspargile – Soomaale, on iseloomulik nn viies aastaaeg – suurvesi. Eriti suurejooneliselt saabub see kevadel kiire lumesulamise aegu. Vesi ujutab üle kõik madalamad metsad, teed ja isegi õued. Mõnikord tõuseb suurvesi koguni sedavõrd, et viib õuedelt paigast puuriidad ja kergemad hoonedki. Suurvesi võib Soomaad külastada harvemini ka suurte sadude järel sügisel ja suvelgi. Viimati peale tänavust oli Soomaal suvine üleujutus 2008. aastal.
Tallinna kesklinnast kõigest pooleteise kilomeetri kaugusel otse Tallinna lahe kaldajoonel asub Eesti kõige kurikuulsam kinnipidamisasutus – Patarei vangla. Patarei rajati 19. sajadi keskpaiku algselt kindlusehitisena, kuid võimumehed avastasid peagi, et hoone sobib suurepäraselt oma kahe meetri paksuste müüridega kinni pidama nii tõelisi kurjategijaid kui ka neid, kes riigikorra poolt selleks tembeldati. Tänaseks on vangimaja suletud ning kurikaelu nende müüride vahel enam ei hoita. 2005. aastast seisab hoonekompleks kasutuseta ning on üsna halvas seisukorras. Euroopa muinsuskaitsjad on arvanud Patarei kompleksi Euroopa seitsme enim ohus oleva kultuurimälestise hulka.
Vaata rohkem droonifotosid blogist